Kuna ETV2 tõi eelmisel aastal laineid löönud filmi “Parasite” koju kätte, kadusid mul igasugused ettekäänded selle vaatamise jätkuvaks edasilükkamiseks.
Väga hea meel, et vaadatud sai. Auhinnad, millega filmi on pärjatud, on igati välja teenitud ja õigustatud.
Kuna mulle väga meeldis vendade Safdiede eelmise aasta “Uncut Gems”, siis otsustasin ka ära vaadata nende 2017. aasta krimipõneviku “Good Time”, mille peaosas Robert Pattinson, kes sai sarnaselt Adam Sandlerile hakkama suurepärase rolliga.
Ka sel juhul on tegemist äreva bad life decisions trilleriga, mis saab kiirelt hoo sisse ja ei anna pärast seda enam aega ega võimalust et end rahulikult tunda. Vinge elektrooniline filmimuusika ja ägedad neoonvisuaalid.
Sajaprotsendiliselt öelda ei oska, et kumb film mulle rohkem meeldis, aga kindlasti on minust saanud vendade Safdiede filmide austaja.
“$155,000 on the three-way bet. Garnett’s points, plus his rebounds, with the Celtics money line, with the Celtics to win the opening tip.”
Kuuldused Adam Sandleri karjääri surmast on tugevasti liialdatud. Eelmise aasta krimipõnevikus “Uncut Gems” sai ta hakkama oma karjääri seni parima rolliga. Tõsi, arvestades milliseid filme ta eelnevalt teinud on, polnud latt just väga kõrgele seatud, aga tema rolli hasartmängusõltuvuses juveeliärika Howard Ratnerina võiks, nagu paljud ka seda juba teinud on, nimetada lausa Oscari vääriliseks.
Kuigi olin eelnevalt selle filmi kohta kuulnud ainult väga head, suutis see ikkagi mu üsna kõrgele seatud ootused mugavalt ületada. Nüüd mõistan ja jagan filmisõprade pahameelt selle üle, et film Akadeemia poolt täiesti snubbed sai.
“Magnus” on 2016. aasta dokumentaalfilm Norra imelapse Magnus Carlseni tõusust malemaailma tippu.
Kuigi pean nõustuma internetist loetud kriitikaga, et film on väga lineaarne ja lihtsakoeline, tekitab nähtu ikkagi eelkõige positiivseid emotsioone. Rõõm näha, et raske töö (ja loomuliku talendi) koostöös on täitunud noore inimese unistused ja et kogu protsess on ka filmilindile jäädvustatud.
Kuigi täna nähtud filmi staariks oli minu hinnangul pigem Lotte äsja sündinud väike õde Roosi (kes oskas loomulikut juba esimesel päeval kõndida ja oli ka üsna rikkaliku sõnavaraga), oli filmi pealkiri arusaadavatel põhjustel ikkagi “Lotte ja kadunud lohed”.
Naljakas, armas ja visuaalselt väga ilus film. Vahva elamus nii pisematele kui suurematele filmisõpradele.
Täna vaatasin lõpuks ära juba pikalt to watch listis olnud 2013. aasta libadokumentaalkomöödia “Computer Chess”. Filmi keskmes on 80ndatel toimuv arvutitevaheline maleturniir.
Väga kummaline, kuid seletamatul põhjusel ka üllatavalt paeluv film. Päris kõigile soovitada ei julge, aga tehisintellektiteemaliste filmide fännidele ja malesõpradele ikka.
Pärast eelmist postitust tekkis kange tahtmine teise maailmasõja teemal jätkata ning taasvaadata 2009. aasta filmi “Inglourious Basterds”.
Pole küll mu lemmik Tarantino film, aga endiselt suurepärane.
Lõpuks sai minulgi nähtud paljukiidetud 2019. aasta sõjakomöödia “Jojo Rabbit”. Filmi peategelane on 10-aastane natsipropagandast pimestatud poiss Jojo (Roman Griffin Davis), kes tahab Hitleri parimaks sõbraks saada ja sõtta minna.
Väga südamlik ja mitmekülgne film, mis on kohati ülinaljakas ja teinekord ka väga kurb. Filmist “What We Do in the Shadows” tuule tiibadesse saanud režissöör Taika Waititi on suutnud luua justkui wes-andersoniliku pildi Natsi-Saksamaast. Nagu Taika Waititile režissöörina kombeks, kehastab ta ise samuti ühte tegelast ja sel puhul ei kedagi muud kui Jojo kujuteldavat sõpra Adolf Hitlerit.
Kuigi “The Lighthouse” jääb troonilt tõukamata, on “Jojo Rabbit” kindlasti 2019. aasta filmidest üks mu lemmikuid.
Kui üle-eelmise postituse hea halb vampiir-mootorratta film oli sihilikult komöödia, siis 2007. aasta triller “The Number 23” on seda kogemata.
Süžee on absurdne ja auke täis, aga film on sellest hoolimata ka mitmendal vaatamisel endiselt naljakas ja kaasahaarav. Hea reedeõhtune meelelahutus kui seda mitte liiga tõsiselt võtta.
Kuigi 2019. aasta krimikomöödia “Hustlers” mulle eriti sügavat muljet ei jätnud, on raske eitada Jennifer Lopezi (ja Constance Wu) individuaalset näitlejameisterlikkust.
2020 vision 