Kuna ETV2 tõi eelmisel aastal laineid löönud filmi “Parasite” koju kätte, kadusid mul igasugused ettekäänded selle vaatamise jätkuvaks edasilükkamiseks.
Väga hea meel, et vaadatud sai. Auhinnad, millega filmi on pärjatud, on igati välja teenitud ja õigustatud.
Kuna mulle väga meeldis vendade Safdiede eelmise aasta “Uncut Gems”, siis otsustasin ka ära vaadata nende 2017. aasta krimipõneviku “Good Time”, mille peaosas Robert Pattinson, kes sai sarnaselt Adam Sandlerile hakkama suurepärase rolliga.
Ka sel juhul on tegemist äreva bad life decisions trilleriga, mis saab kiirelt hoo sisse ja ei anna pärast seda enam aega ega võimalust et end rahulikult tunda. Vinge elektrooniline filmimuusika ja ägedad neoonvisuaalid.
Sajaprotsendiliselt öelda ei oska, et kumb film mulle rohkem meeldis, aga kindlasti on minust saanud vendade Safdiede filmide austaja.
“$155,000 on the three-way bet. Garnett’s points, plus his rebounds, with the Celtics money line, with the Celtics to win the opening tip.”
Kuuldused Adam Sandleri karjääri surmast on tugevasti liialdatud. Eelmise aasta krimipõnevikus “Uncut Gems” sai ta hakkama oma karjääri seni parima rolliga. Tõsi, arvestades milliseid filme ta eelnevalt teinud on, polnud latt just väga kõrgele seatud, aga tema rolli hasartmängusõltuvuses juveeliärika Howard Ratnerina võiks, nagu paljud ka seda juba teinud on, nimetada lausa Oscari vääriliseks.
Kuigi olin eelnevalt selle filmi kohta kuulnud ainult väga head, suutis see ikkagi mu üsna kõrgele seatud ootused mugavalt ületada. Nüüd mõistan ja jagan filmisõprade pahameelt selle üle, et film Akadeemia poolt täiesti snubbed sai.
Pärast eelmist postitust tekkis kange tahtmine teise maailmasõja teemal jätkata ning taasvaadata 2009. aasta filmi “Inglourious Basterds”.
Pole küll mu lemmik Tarantino film, aga endiselt suurepärane.
Lõpuks sai minulgi nähtud paljukiidetud 2019. aasta sõjakomöödia “Jojo Rabbit”. Filmi peategelane on 10-aastane natsipropagandast pimestatud poiss Jojo (Roman Griffin Davis), kes tahab Hitleri parimaks sõbraks saada ja sõtta minna.
Väga südamlik ja mitmekülgne film, mis on kohati ülinaljakas ja teinekord ka väga kurb. Filmist “What We Do in the Shadows” tuule tiibadesse saanud režissöör Taika Waititi on suutnud luua justkui wes-andersoniliku pildi Natsi-Saksamaast. Nagu Taika Waititile režissöörina kombeks, kehastab ta ise samuti ühte tegelast ja sel puhul ei kedagi muud kui Jojo kujuteldavat sõpra Adolf Hitlerit.
Kuigi “The Lighthouse” jääb troonilt tõukamata, on “Jojo Rabbit” kindlasti 2019. aasta filmidest üks mu lemmikuid.
Otsustasin aasta alguses minna kindla peale välja ja taasvaadata parima filmi Oscariga pärjatud 2007. aasta neo-westerni “No Country For Old Men“.
Kuigi film pole 13 aasta jooksul sugugi oma võlu kaotanud ja on kindlasti üks mu lemmikuid vendade Coenite filme, siis mõttelises pingereas paneksin nende 1996. aasta “Fargo” ikkagi pisut kõrgemale kohale.
Tegin täna lõunal selle blogi eesmärgiga üles märkida kõik peatselt algaval aastal nähtud filmid. Arvulist eesmärki vaatamisele kuuluvatele filmidele seadnud pole, aga loodan, et blogi innustab mind siiski tavalisest natuke sagedamini filme vaatama.
Selleks, et sissejuhatav postitus piinlikult lühike poleks, mainin ära ka täna õhtul vaadatud suurepärase 2007. aasta Hispaania ulmefilmi “Timecrimes“. Süžeel tegelikult peatuda ei sooviks, sest tegu on filmiga, mille puhul tundub mõistlik lähtuda samast soovitusest nagu mullegi edastati: seda tasub vaadata eelnevalt filmi kohta midagi uurimata. Piisab vaid pealkirjast ilmnevast infokillust, et keskseks teemaks on ajas rändamine.
Film lõppes aga uskumatu kokkusattumusega. Nimelt lõunal blogile nime pannes leppisin lõpuks pun‘iga, mis kombineerib algava aastanumbri ja normaalse nägemisteravuse. Kujutage nüüd ette mu üllatust, kui filmi lõputiitrid algasid Blondie looga “Picture This”. Ja lugu ei mänginud mitte algusest peale, vaid just nimelt alates kohast:
“All I want is 20/20 vision
A total portrait with no omissions
All I want is a vision of you”
2020 vision 